Rist hukkunud Soomepoistele

SOOMEPOISID 8. veebruaril1944.a moodustati Soomes Taavetti Konvola lähedal eesti vabatahtlike oma väeosa- jalaväerügement 200. Rügemendi ülemaks määrati Eestis sõjakooli lõpoetanud kolonelleitnant Eino Kuusela. Rügementi kuulus kaks pataljoni , kummaski neli kompaniid. Kokku oli 2058 meest. Kui Teine maailmasõda hakkas lõppema, siis lubati Soome poolele võidelnud eestlastel tulla tagasi Eestimaale. 19. augustil 1944.a. astus Paldiskis laevatrepilt maale 1728 soomepoissi ja mõni päev hiljem veel mõnikümmend. Alateadvuses pesitses neil lootus, et võibolla ajalugu kordub ja Eesti Vabariik taastatakse.

Sakslased lõhkusid soomeposte rügemendi : teine pataljon saadeti Kehra ja hajutati , esimene pataljon umbes 700 mehega  kapten Pärlini juhtimisel saadeti rongiga rindele Tartu suunas. Vallutati Pupastvere  ja Õvi küla ja kompanii tungis täie hooga Enajõeni välja. Kogu jõe kallas oli mhajäetud varustust ja langenuid täis. Kuni 17 septembrini olid soomepoisid kaotanud langenutena 170 meest. 17. septembri turmtulega algas Emajõe rinde lagunemine. Soomepoisid ärkasid hommikul kohutava kõmina ja mürina saatel. Lennukid lähenesid üheksa kaupa ainetena ja pommid langesid vongeldes ning maapinnal prahvatades. Sakslased olid jätnud maha oma õhutõrje-flakid ning kappasid põgenedes

ratsahobustel. Nende järel kihutas kahehobusevanker haavatutega. Algas üldine taandumine lakkamatu turmtule all. Piiri talu juures, Pilka külas ja Pedja jõel kandis lahingute pearaskust IV kompanii, kelle kaotused olid suured. 1992. a. Moodustati Soome sõjaveteranide Eesti Ühendus. Sellel tegevesimees on Paul Kuutma. 1993.a. ilmus Eevald Uustalu ja Rein Moora raamat "Soomepoisid".