Kavastu kohtukivi

KOHTUMÕISTMISEST 1840. a.tabas eestimaad  viljaikaldus ,millele järgnes terav näljahäda. Meeleheitele viidud rahva hulgas levisid kuuldused  nagu jagataks Venemaal kõigile soovijatele tasuta maad. Kuigi kubernäär manitses, et mingit väljarändamist pole lubatud,või kui, siis ainult raudu panduna ja siberisse, see rahva meeli ei vaigistanud. Ka Emajõe ümbruse talupojad, kelle orjus oli liiga ränk, hakkasid 1841.a. "Soojale maale minekut seadma". Asjaosalised anti sõjakohtu alla, mille lõppvaatlus oli 20. veebr. 1842. a. Kavastu mõisas kohtukivi juures. 1863.a. kehtestatud passiseadus andis talurahvale täieliku liikumis-

vabaduse kogu keisririigi piires. Kuigi väljaränne Eestist ei omandanud massilist iseloomu, ulatus kodumaalt lahkunute hulk kümnetesse tuhandetesse. Tugeva hoobi sai teoorjuse süsteem mõisnike kodukariõiguse kaotamisega 1865. a. Kodukariõigus oli feodaalse maaomaniku õigus karistada tema maal elavaid talupoegi kergemate süütegude eest ihunuhtluse või lühiajalise arestiga. Seda õigust hakati Eestis rakendama pärast maa läänistamist vasallidele. 1765.a. piirati Liivimaal seda suvalist karistusmäära 30 hoobini ja 1804. a. 15 hoobini  või kahepäevase arestini. Aleksander II valitsusaja edumeelsemaks seaduseks eestlase

jaoks sai uue vallakorralduse kehtestamine 1866.a. Selle seadusega loodi Baltimaade talupoegadele mõisast sõltumatu kogukondlik omavalitsus . Suur võim vallas koondus vallavanema kätte, kes valiti taluperemeeste hulgast. Vallavanem täites volikogu otsuseid, olles ühtlasi politseivõimu koondajaks  mõisa kui ka talumaal  elavate talupojaseisustest isikute üle. Ka valla kohus vabanes nüüd  mõisa eestkostmisest. Kubermangu ja maakonna omavalitsusasutused  jäid kuni tsaariaja lõpuni rüütelkondade kätte. Kohtumõistmisest mõisaajal võib lugeda A. Krindi raamatudst "Elust mõisnike ajal " (ilmunud 1999.a