20180914_104508_vaike

Neljateistkümnendal septembrikuu päeval käis Luunja Keskkooli 2. a klass Teatri Kodus, et vaadata üht lugu nii viksist kui ka kobast õpilasest.

Kõik on justkui tavapärane –  nähtud olukord klassis?! Ikka leidub mõni õpilane, kes on püüdlikum ja korralikum ning see, kelle tegemisi saadavad alatihti just vimkad ning kohatuks peetav sahmimine.

Miks seda siis veel uuesti teatrisse vaatama minna? Ehk just seetõttu, et teater on koht, kus saab elu kõrvalpilguga näha ning ehk end mõne tegelasega samastada; leida uusi vaatekohti või lihtsalt südamest naerda. Naerda saime korralikult ning õpilaste arvates oli „Viksi ja Koba“ etendus tore ning vaatamist väärt!

Etenduse järgselt jagasid õpilased omi  esimesi mõtteid ja emotsioone nähtu, kuuldu ja tunnetatu kohta. Alustuseks arvas Oskar, et teater on selline koht, kus võiks käia.

Adeele: „Mul tuli hirm peale, et mis kõik juhtuda võib, kuid lõpuks tundsin, et on hea olla. See oli hea etendus.“

Greete: „See etendus oli kohe naljakas ja ma õppisin seda, et tunnis mängimine tuleb ka kasuks.“ Cristal: „Ma sain aru, et koos olles saab kõigega hakkama, aga üksi ei saa.“

Sebastian: „Teatris võiks käia, siis on lõbus ning näitlejatel on ka rõõmsam meel, kui sa sinna neid vaatama lähed.“

See lugu kestis vaid ühe tunni, kuid mõtteainet elulistel ja olulistel teemadel jagus küllaga. Õppisime palju  – seda, et kõigel on omad head ja vead; et koos saab kõigest üle ja mis peamine – rõõmusuil jagati igale õpilasele kaasa hea ning rõõmus tuju! Tundub, et teater on tõesti koht, kuhu võiks teinekordki minna. Klassiõpetajana arvan, et igas teatrietenduses ei pea alati olema teemaks kool, kuid igas koolis võiks olla natuke teatrit – kas siis seda ise tehes või sinna külla minnes!

Aule Sepp, 2. a klassijuhataja

Foto: Aule Sepp

Otsi kodulehelt
Uudiste arhiiv
Untitled Document